Biolagunev ja komposteeritav

Avaleht/Biolagunev ja komposteeritav

Biolagunev ja komposteeritav on mõisted, millega kirjeldatakse orgaaniliste materjalide lagunemist spetsiifilistes tingimustes. Mõlemaid mõisteid kasutatakse sageli ka keskkonnasõbralike toodete kirjeldamiseks. Ekslikult kasutatakse mõistet ’’biolagunev’’ sageli turunduses ja reklaamis ka selliste toodete puhul, mis tegelikult ei ole keskkonnasõbralikud. Just seetõttu kasutab BioBag oma tooteid kirjeldades sagedamini mõistet ’’komposteeritav’’. Kõik BioBag’i tooted on kolmanda osapoole poolt komposteeruvaks tunnistatud.

Biolagunev

Biolagunev tähendab, et materjal on võimeline läbima anaeroobse või aeroobse lagunemise, mille tulemusena tekib CO2, H4O, metaan, biomass ja mineraalsoolad olenevalt protsessi keskkonnast. Biolagunemises on oluline keskkonnas leiduvatel ja peamiselt orgaanilistest jäätmetest toituvatel mikroorganismidel. Samas tähendab mõiste ’’biolagunev’’ erinevalt mõistest ’’komposteeruv’’ väga vähe, sest mingi aja jooksul biolaguneb kõik. Seega on väga oluline täpsustada keskkonda, kus biolagunemine toimuma peaks.

Komposteeritav

Komposteerimisprotsess seisneb orgaaniliste jäätmete lagundamises mikroobide poolt, et luua komposti. Kompostil on mitmeid kasutusviise, sealhulgas pinnase koostise parandamine ja väetamine. Orgaanilised jäätmed vajavad komposteerumiseks õiget hulka soojust, vett ja hapnikku. Orgaaniliste jäätmete hunnikus on miljoneid imetillukesi mikroobe, mis tarbivad jäätmeid, muutes orgaanilised ained kompostiks. Selleks, et toodet saaks täielikult komposteeruvaks nimetada, peab see vastama kõikidele Euroopa normi EN 13432 ja/või US standardi ASTM D6400 nõuetele. Mõlemad spetsifikatsioonid nõuavad, et biolagunevad/komposteeritavad tooted laguneksid komposteerimiskeskkonnas teatud aja jooksul täielikult ega jätaks endast maha mistahes kahjulikke jääke.

Rahvusvahelised standardid

Lisaks Euroopa standardile EN 13432 on mõnedel riikidel oma normid, näiteks US Standard ASTM D6400 ja Austraalia norm AS4736 (normide erinevus on minimaalne).

Tänapäeval on mõisted biolagunemine, biolagunevad materjalid, komposteeritavus jne. väga levinud, aga sageli valesti kasutatud. Tihti on tulemuseks arusaamatused. Euroopa standard EN 13432 “Nõuded biolagunevate ja komposteeritavate pakendite taaskasutamiseks – Katseskeem ja hindamiskriteeriumid pakendite lõplikuks aktsepteerimiseks” lahendab selle probleemi, määrates kindlaks materjali vajalikud omadused, et seda saaks nimetada “komposteeritavaks” ehk et seda saaks taaskasutada pärast orgaanilist ümbertöötlust (komposteerimine ja anaeroobne seedimine). See standard kehtib plastikpakenditele ja lignotselluloosist lähteainetele. Standard välistab plastikmaterjalid, mida ei kasutata pakendamiseks, näiteks põllumajanduses kasutatav plastik või jäätmete kogumiseks kasutatavad kilekotid, mis kuuluvad standardi UNI EN 14995 alla. Tehnilisest vaatepunktist on see standard identne standardiga UNI EN 13432, ent katab peale pakendite ka teisi kasutusviise. Mõlema standardi tehniline sisu on identne, st. kõik plastikmaterjalid, mis vastavad UNI EN 13432 standardile, vastavad ka UNI EN 14995 standardile ja vastupidi. Need standardid on kõige olulisemaks võrdlusaluseks materjalitootjatele, ametivõimudele, komposteerijatele, sertifitseerimisfirmadele ja tarbijatele.

Vastavalt Euroopa standardile EN 13432 peavad komposteeritaval materjalil olema järgmised omadused:

  • Biolagunevus, mida mõõdetakse komposteeritava materjali tegeliku metaboolse muundamisega süsinikdioksiidiks. Seda omadust mõõdetakse koguseliselt standardtesti meetodiga EN 14046 (mis avaldatakse ka kui ISO 14855: biolagunemine kontrollitud komposteerimistingimustes). Lubatud tase on 90%, mis tuleb saavutada vähem kui 6 kuuga.
  • Desintegratsioon ehk materjali lagunemine ja nähtamatus lõppkompostis (puudub visuaalne saaste). Seda mõõdetakse komposteerimistestiga (EN 14045). Testmaterjalil lastakse koos orgaaniliste jäätmetega 3 kuud laguneda. Seejärel sõelutakse komposti sõelaga, millel on 2 mm avad. Suuremad kui 2 mm sõelale jäänud jääke peetakse desintegreeruvateks. Sellised jäägid ei tohi moodustada algmassist üle 10%.
  • Negatiivsete mõjude puudumine komposteerimisprotsessis. Seda kontrollitakse komposteerimistestiga.
  • Raskemetallide madal kogus (alla eelnevalt määratud maksimaalset kogust) ja negatiivsete mõjude puudumine komposti kvaliteedile (nt. agronoomilise väärtuse vähenemine ja ökotoksikoloogiline mõju taimede kasvule). Kompostinäidistega, kus on toimunud materjali lagunemine, viiakse läbi taimede kasvu test (OECD test 208, muudetud). Kontrollkompostiga ei tohi erinevust olla. Teised keemilis-füüsikalised parameetrid, mis ei tohi kontrollkomposti omadest erineda, on pH tase, soolsus, lenduvad tahked ained, N, P, Mg ja K sisaldus.
  • Selleks, et materjali saaks komposteeritavaks nimetada, peab ta vastama korraga kõikidele eelnimetatud nõuetele. Näiteks ei ole iga biolagunev materjal alati komposteeritav, sest lisaks peab materjal lagunema ühe komposteerimistsükli jooksul. Teiselt poolt ei ole komposteeritav ka selline materjal, mis laguneb ühe komposteerimistsükli jooksul sellisteks mikroskoopilisteks osakesteks, mis ei ole täielikult biolagunevad.

Standard EN 13432 on harmoniseeritud tehniline standard, mis on avaldatud Euroopa Ühenduse ametlikus väljaandes ja mida tuleb seetõttu rakendada Euroopas riiklike standardiasutuste poolt. Lisaks peetakse sellele standardile vastavaid materjale vastavaks ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta.

Üle 50€ ostude puhul transport tasuta! Peida